Tundub, et töötajate motivatsioon ei saa kunagi ammenduda. See jääb alati aktuaalseks, alati muretseb ja erutab juhtide mõtteid. Sporad selle teema ümber ei vaibu. Mõned usuvad, et inimesi saab ja tuleb motiveerida kõrgete eesmärkide ja hea suhtumisega nende suhtes, teised aga on vastupidisel seisukohal, on kaotanud usu inimkonda ja usuvad, et inimesi motiveerivad ainult raha ja neid stimuleerivad ainult tõuked ja löögid. Pange tähele, et stiimul (ladina keeles “stimulus”) on terav kepp, millega antiikrooma ajal loomi ajati.
Kas tunnete erinevust motivatsiooni ja stiimulite vahel?
Nii et täna vaatleme tähelepanu kui ühte peamist töötajate motiveerimise tegurit. Nõustuge, et juhi tähelepanu on väärtuslik ja väga piiratud ressurss. Kujutage ette, et inimesel on teatud hulk tähelepanuühikuid ja ta üritab neid õiglaselt jaotada kõigi oma elu aspektide vahel. Juhtub, et tähelepanu ei jätku, eriti kõige hõivatumatele meist? Muidugi. Sellepärast see ongi hinnatud. Seega võib juhi tähelepanu tõlgendada kui preemiat töötajale. Ei ole uus idee, eks?
Vaadakem, kuidas töötaja saab juhi tähelepanu äratada. Ilmselgelt on kaks võimalust. Esimene võimalus on teha midagi väga kasulikku ettevõttele ja saada juhilt positiivset tähelepanu või lihtsamalt öeldes kiitust. Teine võimalus on teha midagi kahjulikku või üldse mitte midagi teha ning sel moel teenida negatiivset tähelepanu ehk kriitikat ja juhtkonna rahulolematust. Kas mõistate? Mõlemad nimetatud asjad on tähelepanu, hoolimata selle erinevast suunast.
Ja nüüd, kui olete juht, vastake iseendale küsimusele, kellele te oma tähelepanu rohkem pühendate ja kellele vähem. Eeldan, et kui vastate ausalt, siis ilmneb, et tavaliselt tuleb pidevalt rohkem aega ja tähelepanu pühendada just halbadele töötajatele kui headele. Te jälgite nende ülesannete täitmist pidevalt, karjute nende peale, kritiseerite ja olete nendega südamest vestlusi pidanud. Kuidas on head töötajad sellest kasu saanud? Täiesti mitte midagi! Nad töötavad ju niigi hästi. Kas tunnete ebaõiglust? Ja tegelikult on see ebaõiglane, sest tähelepanu puudumine on veel hullem kui negatiivne tähelepanu!
Kui kujutate tähelepanu tasemeid ette skaalana, siis positiivne tähelepanu oleks ülaosas, negatiivne tähelepanu allpool ja tähelepanu puudumine kõige madalamal tasemel. Kas mõistate? Kui te ei pööra tähelepanu headele töötajatele, karjudes ja kritiseerides ainult neid, kes ei sära oma tõhususega, panete te nad tähelepanu skaalal kõrgemale kui head töötajad.
Mis sellest tuleneb? Halvad töötajad jätkavad halba tööd, samas kui head töötajad lõpetavad hea töötamise. Sest elus kehtib seadus, mis kõlab umbes nii: me saame seda, mida kaua premeerime. Ka head töötajad tahavad teie tähelepanu, nii et kui nad ei saa seda oma raske tööga teenida, püüavad nad seda muul viisil saada või lahkuvad teie ettevõttest hoopis.
Seega, andkem rohkem tähelepanu meie kõige tõhusamatele töötajatele, kiidelgem neid, tänagem head tööd ning proovigem halbadele mitte üldse tähelepanu pöörata ja kui seda tuleb teha, siis pange endale reegliks esmalt hea töötaja kiituseks mainida ja alles seejärel osutada puudustele nendes, kes ei hiilanud oma tõhususega. Mõelge sellele, mida me saame, kui kaua premeerime. Tähelepanu on preemia. Premeerides tähelepanuga madalaid tulemusi, saategi madalaid tulemusi. Kui soovite kõrgeid tulemusi, siis tunnustage ja premeerige neid, kes teile need kõrged tulemused tagavad.
